Elevandikõrvad

Ema sünnipäevaks oli vaja midagi magusat, peale toorjuustukoogi, ja siis meenusidki mulle need küpsised. Mingit retsepti küll kuskilt otsima ei hakkanud, sest veel lihtsamaid küpsiseid annab otsida.
Väga head küpsised mis maitsevad kõigile.

Mina tegin 500 g pärmi-lehttainast ning valmis kaks plaaditäit küpsiseid, aga võib valmistada ka lehttainast. Sel juhul ei ole võid üldse vaja.

(pärmi-)lehttainast
(sulavõid)
suhkrut
kaneeli

Rulli tainas pikliku ristküliku kujuliseks (ning määri kergelt sulavõiga). Raputa üle nii palju suhkru ja kaneeliga kui soovi on ja rulli mõlemast pikemast servast seni kuni kaks rulli kohtuvad. Lõika noaga umbes sentimeetri paksuseks ja küpseta küpsiseid 200 kraadi juures niikaua kui need muutuvad pruunikaks. Poole küpsemise ajal võid küpsised ahjus ümber pöörata, siis jäävad need mõlemalt poolt ühesuguselt pruunikaks.
Jahuta restil.

Kaerahelbeküpsised

Hästi lihtsasti valmistatavad, aga samas maitsvad ning toitvad küpsised mida ema valmistas meile väiksena üsna tihti. Retsepti sain ühest vanast kokaraamatust mis on ilma kaandeta ning saanud räsida päris kõvasti, sest raamat algab leheküljelt 43 ja lõpustki on umbes samapalju lehekülgi puudu. Ja muideks, kaerahelbeküpsiste retsept on täpselt viimasel leheküljel, millest on peaaegu pool kaotsi läinud. Omalt poolt lisasin ühe supilusikatäie jahu, sest muidu tundus segu kuidagi liiga lagunev.

2 muna
100 g suhkrut
100 g margariini või võid
0.5 tl vanillisuhkrut
300 g (veidi purustatud) kaerahelbeid
1 spl jahu

Sulata margariin või või. Vahusta omavahel suhkur, vanillisuhkur ja munad. Ühenda need ning lisa purustatud kaerahelbed ja jahu. Kaerahelbeid on hea purustada blenderis (mina ajasin asja ära saumikseriga). Sega kõik ained omavahel kokku, vormi kahe teelusika abil küpsised ja küpseta 200 kraadi juures senikaua, kuni need on pealt pruunikad.
Külma piimaga on parimad!

Kõrvitsa-šokolaadikook toorjuustukatte ja tiramisušokolaadiga

Kuna kapis oli veel kõrvitsat ja pool topsi toorjuustu, siis tuli sellest midagi küpsetada. Kuskilt toidublogiavarustest oli mulle silma jäänud retsept, milles oli kasutatud suvikõrvitsat šokolaadikeeksi sees. Pika otsimise peale leidsingi selle retsepti Kätrini kokkamispäevikust. Võtsin Kätrini blogist kaks retsepti: juustukoogi brownies ja tummine šokolaadikeeks. Inspireeritud nendest retseptidest, valmis hoopis omamoodi kõrvitsa-šokolaadikook toorjuustukatte ja tiramisušokolaadiga. Tegelikult on tegemist brownide ja keeksi vahepealse küpsetisega, aga kuna sellele on keeruline nime panna, siis ütlen lihtsalt kook. Kokkuvõttes tuli maitsev küpsetis, mis meeldis nii mulle kui ka minu vanematele. Vend ei proovinudki ega ilmselt ei proovi ka, sest tema ütleb, et ei taha mingit kõrvitsajura süüa.
Kõige paremini maitseb kook täiesti jahtunult ning kindlaks koostisosaks peab olema Kalevi tiramisumaitseline šokolaad.

Šokolaadipõhi:
50 g piimašokolaadi
40 g võid
1 muna
1 dl suhkrut
1,5 tl vanillisuhkrut
natuke soola
2,5 dl (jämedalt) riivitud kõrvitsat
2 dl jahu
1 spl mõru kakaopulbrit
50 g Kalevi tiramisumaitselist šokolaadi

Toorjuustukate:
200 g maitsestamata toorjuustu
2 spl suhkrut
1,5 tl vanillisuhkrut
1 muna

Toorjuustukatte jaoks sega katte ained omavahel ühtlaseks.
Šokolaadipõhja jaoks sulata madalal kuumusel või ja šokolaad. Vahusta muna suhkrutega ning lisa natuke soola. Munavahu hulka sega jahtunud või-šokolaadisegu, lisa ka riivitud kõrvits ning hakitud Kalevi tiramisumaitseline šokolaad. Sega omavahel kuivained ning lisa need teiste ainete hulka ja sega ühtlaseks. Määri 20*30 suurune vorm võiga ja pane tainas lusika abiga vormi. Peale kalla toorjuustukate ja küpseta 175 kraadises ahjus 30-35 minutit.
SÜÜA KINDLASTI JAHTUNULT ja lõigata ruutudeks:)!

NB! Veel parema koogi saad, kui teed toorjuustukatet topeltkoguse. Mina tegin sellise kogusega, kuna lihtsalt ei olnud rohkem toorjuustu käepärast.

Kõrvitsakook mee ja toorjuustuga

Pole iidamast-aadamast ajast midagi uut küpsetanud võinohh, pole üldse küpsetanud. Noo, sünnipäevaks tegin kaks napoleoni kooki ja kaks hunnikut šokolaadiglasuuriga šokolaadimuffineid, aga need ei ole midagi uut. Kuna emps tahtis nii väga mingit kooki kõrvitsast, siis tegin talle eile õhtul kõrvitsakooki, mille algne retsept pärineb nami-namist. Põhja tegin samasuguse, aga lisasin natuke soola ning täidise tegin olemasolevast. Maitsest nii palju, et tegemist on ühe mõnusalt kreemise pirukaga mille maitse on selline teistsugune, mida olen harjunud koogi puhul tundma, aga koos muretainast põhjaga moodustab see maitsva ja hea koosluse. Ahjaaaa, isa sõi pool kooki üksi ära xD (Ütlesin talle, et sul hakkab paha sellest. Ta vastas, et ei hakka. nüüd kui ma seda sissekannet teen, siis küsib, et kus sa teadsid, et mul paha hakkab :D. Ilmselgelt on see magus ja toorjuust annab rasvasust.). Kuna isale meeldib see kook, on see märk sellest, et ma võin heaga uusi kooke katsetada.

Põhi:
3 dl nisujahu
2 spl suhkrut
125 g võid
1 munakollane
natuke soola

Täidis:
200 g maitsestamata toorjuustu
1 munavalge
2 muna
peaaegu 1 dl suhkrut
0,5 dl vedelat mett
natuke soola
3 tl tärklist
4,5 dl kõrvitsapüreed
1 tl jahvatatud kaneeli
umbes pool tl jahvatatud ingverit


Haki või, suhkur, sool ja jahu omavahel purutaoliseks, lisa munakollane ja mätsi ühtlaseks. Pane külmkappi pooleks tunniks tahenema.
Täidise jaoks sega omavahel toorjuust, suhkur, mesi, sool ja munad ühtlaseks. Suhkrut võib panna vastavalt oma maitsele kas vähem või rohkem. Lisa segule tärklis ja sega ühtlaseks. Lõpuks lisa hulka kõrvitsapüree, jahvatatud kaneel ja ingver.
Vooderda 24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhi ja seinad, nii kõrgelt kui võimalik, tainaga. Torka kahvliga põhi ja küljed läbi, kata ääred fooliumiga ning küpseta 200 kraadises ahjus õrnalt pruunikaks.
Keera ahi 180 kraadi peale, võta foolium põhja äärtelt ära ning kalla täidis põhjale ja aseta ahju umbes 40-50 minutiks küpsema (võib kuluda ka rohkem aega).
Kõige paremini maitseb järgmisel päeval jahtunult koos kohviga.

Piparkoogid

Selle aasta esimesed ning ma arvan, et ka viimased, sest meie peres ei ole piparkoogid just väga populaarsed. Aga minule aitab sellest ühest korrastki, et natukenegi jõulutunnet tekitada vaatamata sellele vihmasele ilmale.
Piparkoogitaina tegin ise ja seda juba mõned päevad tagasi. Retsepti võtsin nami-namist. Selle retsepti järgi tegin piparkooke ka eelmine aasta. Mina muidugi ei pannud nii palju piparkoogimaitseainet ja üleüldse tegin pool kogusest. Kuna mul ei olnud suhkrusiirupit, siis võtsin rohkem suhkrut ja lisasin natuke keevat vett. Eks tänu sellele mul tainas külmkapis liiga kõvaks läkski, aga natuke aega toatemperatuuril seismist ja siis on kõik jälle normaalne. Ja tegelikult oli mul selle taina rullimisega ka veidi raskusi, sest see kippus mõranema, aga lõpuks said need kuidagi ära tehtud.
Maitsest nii palju, et suht normaalsed olid :D. Võibolla oleks võinud natuke rohkem piparkoogimaitseainet panna (Santa Maria oma on kõige parem ;) ). Samas oleks siis läinud asi liiga pipraseks ja nii ei ole ka hea. Piparkook nagu piparkook ikka.

Tegin ainult väikese lille kujulisi..


... ja südamekujulisi piparkooke.



Plaat oli sellepärast pooltühi, sest ma lihtsalt e jõudnud neid nii ruttu vorpida :D.

Peebu talu verivorstitegu

Tegelikult peaks vist pealkiri olema, et EI SOOVITA NÕRGANÄRVILISTELE. Või siiski mitte, sest verivosrtitegu ei ole üldse nii hull kui see piltidelt võib tunduda.
Nagu eelmises postituses mainitud, käisin koos emaga maal verivorsti tgemisel abiks. Hmmm, ega tegelikult mina nii väga abiks ei olnudki, kui just jätta mainimata nöörijuppide lõikamist. Ma olin rohkem sündmuste jäädvustaja ning tutvustan seda nüüd teistelegi blogilugejatele, sest kõigil ei ole võimalik näha oma silmaga pealt verivorstide valmistamist.
Mul ei ole just pilte kõikidest toimingutest, sest vanaema oli juba mõningad tööd ära teinud. Näiteks oli ta suutnud ära keeta 2 kg tange, praadida pekikuubikuid ja sibulat. Samuti oli ta ära lisanud majoraani ehk vorstirohu. Ja muideks, veri ja soolikad on ka täitsa Peebu talu kraam.
Mina sattusin vanaemale siis peale, kui ta just parasjagu verd tangude ja muu kraami hulka valas. Ahjaaa, ma olin veel kasulik, ma hoidsin sõela kui vanaema verd kallas :D.

Siis lisas ta musta pipart, soola ning pressis hulka mõned küüslauguküüned.

Peale maitseainete lisamist segas korralikult läbi, maitses (väkaa), ja soolikatesse toppimine võis alata.

Algul toppis soolikaid vanaema, siis võttis tädi selle töö üle ning minu ema aitas siduda.

Sellel ajal kui tädi ja ema vorste meisterdasid, alustas vanaema otsapidi nende keetmist. Keeduvette lisas ta loorberilehti ning terapipart. Ja kui vesi kees, siis vorstid sisse. Loomulikult tuleb teha seda tasasel tule. Enne keetmist, tuleb vorste aga kohe kindlasti nõelaga torkida, sest vastasel korral keeks nad lihtsalt lõhki. Keetmise ajal tuleb valmiduse kontrollimiseks samuti verivorste nõelaga suskida, et näha kas need on valmis või mitte. Valmis verivorstil ei tule seest verist vedelikku.

Keetes muutuvad verivorstid alguses heledaks...

... ja siis kui natukene aega on keenud, muutuvad jälle tumedamaks. Ja muidugi tuleb enne söömist neid kas praadida või panna ahju. Siis muutuvad need veel tumedamamaks.

Peale seda kõike, valmis sellest kausitäiest...

... kaks selle kausi täit verivorste. Siin pildil siis verivorstid keetmata kujul.



Kahjuks ei ole mul pilti küpsetatud verivorstist, aga eks iga üks teab milline on lõpptulemus. Verivorst nagu verivorst ikka.

Kolmas advent!

Ühed heaaad brownied, mille retsept on minu blogis juba esindatud. Tegin neid, sest tulin täna tädi juurest koju, kus ma neid eile tegin, ja mõtlesin, et pole kodus ammmmmmu midagi küpsetanud ning nende küpsetamine tundus õige ettevõtmisena. Ja nii oligi!
Ja kui ma täna koju saabusid, sain teada, et vanemad olid eile terve päev otsa jamanud süldikeetmisega :D. Minu jaoks on see midagi uut, sest sülti on meie peres tehtud väääääga vähe, sest sellega tegeleb muidu maa vanaema. Pool seapead oli potis olnud ja keenud kaua, kaua. Sült, aga tuli hea!


ILUSAT KOLMANDAT ADVENTI!


Ahhhjaaa. Me lähme täna õhtul maale ka, mina jala (mis see 4 km ikka visata on ;)), ema autoga ning abistame vanaema ja tädi verivorstide tegemisel. Võibolla teen salaja mõned pildidki sellest ettevõtmisest ;).