Piparkoogid

Selle aasta esimesed ning ma arvan, et ka viimased, sest meie peres ei ole piparkoogid just väga populaarsed. Aga minule aitab sellest ühest korrastki, et natukenegi jõulutunnet tekitada vaatamata sellele vihmasele ilmale.
Piparkoogitaina tegin ise ja seda juba mõned päevad tagasi. Retsepti võtsin nami-namist. Selle retsepti järgi tegin piparkooke ka eelmine aasta. Mina muidugi ei pannud nii palju piparkoogimaitseainet ja üleüldse tegin pool kogusest. Kuna mul ei olnud suhkrusiirupit, siis võtsin rohkem suhkrut ja lisasin natuke keevat vett. Eks tänu sellele mul tainas külmkapis liiga kõvaks läkski, aga natuke aega toatemperatuuril seismist ja siis on kõik jälle normaalne. Ja tegelikult oli mul selle taina rullimisega ka veidi raskusi, sest see kippus mõranema, aga lõpuks said need kuidagi ära tehtud.
Maitsest nii palju, et suht normaalsed olid :D. Võibolla oleks võinud natuke rohkem piparkoogimaitseainet panna (Santa Maria oma on kõige parem ;) ). Samas oleks siis läinud asi liiga pipraseks ja nii ei ole ka hea. Piparkook nagu piparkook ikka.

Tegin ainult väikese lille kujulisi..


... ja südamekujulisi piparkooke.



Plaat oli sellepärast pooltühi, sest ma lihtsalt e jõudnud neid nii ruttu vorpida :D.

Peebu talu verivorstitegu

Tegelikult peaks vist pealkiri olema, et EI SOOVITA NÕRGANÄRVILISTELE. Või siiski mitte, sest verivosrtitegu ei ole üldse nii hull kui see piltidelt võib tunduda.
Nagu eelmises postituses mainitud, käisin koos emaga maal verivorsti tgemisel abiks. Hmmm, ega tegelikult mina nii väga abiks ei olnudki, kui just jätta mainimata nöörijuppide lõikamist. Ma olin rohkem sündmuste jäädvustaja ning tutvustan seda nüüd teistelegi blogilugejatele, sest kõigil ei ole võimalik näha oma silmaga pealt verivorstide valmistamist.
Mul ei ole just pilte kõikidest toimingutest, sest vanaema oli juba mõningad tööd ära teinud. Näiteks oli ta suutnud ära keeta 2 kg tange, praadida pekikuubikuid ja sibulat. Samuti oli ta ära lisanud majoraani ehk vorstirohu. Ja muideks, veri ja soolikad on ka täitsa Peebu talu kraam.
Mina sattusin vanaemale siis peale, kui ta just parasjagu verd tangude ja muu kraami hulka valas. Ahjaaa, ma olin veel kasulik, ma hoidsin sõela kui vanaema verd kallas :D.

Siis lisas ta musta pipart, soola ning pressis hulka mõned küüslauguküüned.

Peale maitseainete lisamist segas korralikult läbi, maitses (väkaa), ja soolikatesse toppimine võis alata.

Algul toppis soolikaid vanaema, siis võttis tädi selle töö üle ning minu ema aitas siduda.

Sellel ajal kui tädi ja ema vorste meisterdasid, alustas vanaema otsapidi nende keetmist. Keeduvette lisas ta loorberilehti ning terapipart. Ja kui vesi kees, siis vorstid sisse. Loomulikult tuleb teha seda tasasel tule. Enne keetmist, tuleb vorste aga kohe kindlasti nõelaga torkida, sest vastasel korral keeks nad lihtsalt lõhki. Keetmise ajal tuleb valmiduse kontrollimiseks samuti verivorste nõelaga suskida, et näha kas need on valmis või mitte. Valmis verivorstil ei tule seest verist vedelikku.

Keetes muutuvad verivorstid alguses heledaks...

... ja siis kui natukene aega on keenud, muutuvad jälle tumedamaks. Ja muidugi tuleb enne söömist neid kas praadida või panna ahju. Siis muutuvad need veel tumedamamaks.

Peale seda kõike, valmis sellest kausitäiest...

... kaks selle kausi täit verivorste. Siin pildil siis verivorstid keetmata kujul.



Kahjuks ei ole mul pilti küpsetatud verivorstist, aga eks iga üks teab milline on lõpptulemus. Verivorst nagu verivorst ikka.

Kolmas advent!

Ühed heaaad brownied, mille retsept on minu blogis juba esindatud. Tegin neid, sest tulin täna tädi juurest koju, kus ma neid eile tegin, ja mõtlesin, et pole kodus ammmmmmu midagi küpsetanud ning nende küpsetamine tundus õige ettevõtmisena. Ja nii oligi!
Ja kui ma täna koju saabusid, sain teada, et vanemad olid eile terve päev otsa jamanud süldikeetmisega :D. Minu jaoks on see midagi uut, sest sülti on meie peres tehtud väääääga vähe, sest sellega tegeleb muidu maa vanaema. Pool seapead oli potis olnud ja keenud kaua, kaua. Sült, aga tuli hea!


ILUSAT KOLMANDAT ADVENTI!


Ahhhjaaa. Me lähme täna õhtul maale ka, mina jala (mis see 4 km ikka visata on ;)), ema autoga ning abistame vanaema ja tädi verivorstide tegemisel. Võibolla teen salaja mõned pildidki sellest ettevõtmisest ;).

Martsipanikattega porgandikook

Roosa, martsipanine, porgandine, magus, toorjuustuga- ütleks, et täielik naistekas ning sobiv sünnipäevatort just naisterahavale. Aga seekord oli hoopis vastupidi- tegin selle koogi isa sünnipäevaks. Ja usute või mitte, meeldis mõlemast soost esindajatele ning mis kõige imelikum, meeldis ka mu vennale, kes muidu ei ole just eriti aldis proovima kooke ja muid küpsetisi, kus on sees mingi köögivili või mingi "malts", nagu tema ütleb. Seda viimast ütles ta ükskord naadi-vanillimuffinite kohta.
Kollase martsipani asemel on mul roosa, kuna retseptis antud safranit mul ei olnud ja siis olin sunnitud värvima martsipani punapeedi abil. Aga ega see värv maitset ei muuda. Oma koogile lisasin ka poole rohkem toorjuustu ja lõikasin koogi kaheks, aga muu on kõik samamoodi nagu seda tegi Koopatibi. Kirjutan ikkagi selle retsepti siia ka veel üles ja sellisel kujul, nagu seda tegin mina.

24 cm läbimõõduga kook

Tainas:

2muna
2 dl suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
100 g võid
3 dl peenelt riivitud porgandit (kokkusurutult)
2 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl kaneeli
noaotsatäis riivitud muskaatpähklit

Vahele:
300 g maitsestamata toorjuustu
100 g tuhksuhkurt
1 tl vaniljesuhkurt

Martsipanikate:
u 160 g martsipani mandliga (kasutasin Kalevi oma)
vett
peenelt riivitud punapeeti
tuhksuhkrut

Taina jaoks vahusta munad suhkrutega, lisa riivitud porgand ja sulatatud või. Sega omavahel kuivained ja lisa teiste ainete hulka ning seda ühtlaseks. Küpseta lahtikäivas vormis 190 kraadi juures 30 minutit. 18 cm läbimõõduga vormi korral küpseta 175 kraadi juures 60 minutit. Jahuta ning lõika kook kaheks. Kui teed 18 cm läbimõõdus vormiga, siis saad koogi lõigata kolmeks.
Enne täidise valmistamist, valmista ette martsipan. Selleks riivi peet peenelt ning pane vähesesse vette. Lase natuke seista ning lisa tumepunane vedelik läbi sõela vaikselt martsipani hulka ja mudi käte vahel ühtlaseks. Lisa niipalju peedivett, kui punast tooni tahad. Kui mass muutub liiga kleepuvaks, lisa tuhksuhkurt. Rulli martsipan toidukile vahel ühtlaseks.
Valmista täidis. Selleks vahusta toorjuust suhkrutega ning määri kihtide vahele. Jäta natuke täidist ka martsipani ja koogi vahele, et martsipan ilusti kinni jääks.
Tarbi kooki kohe või aseta külma seisma. Minu arust kook külmas seisnuna parem.
Serveerimisel kaunista nii, nagu soovid.

Minul jäigi kook lihtsalt martsipanikatte alla, kuna lihtsalt ei jõudnud kaunistada. Aga tegelikult oli nii ka kena. Pildid olevad pallikesed on nn illustreeriva tähendusega.

Roosad kotletid

Lihtsalt tahtsin proovida midagi uut. Midagi sellist, mida ma varem ei ole teinud. Nii siis tegingi neid roosasid kotlete mis sisaldavad neid aineid mida külmikust täna leida võis. Kotletid tulid head ja mahlased, kõigile meeldisid :).
Ja tegelikult võib neid kotletitaina koostisaineid panna just nii palju kui soovi on.

4-6 pannitäit (oleneb panni suurusest)

600 g seahakkliha
2 väikest keedetud punapeeti või üks suurem
5 väikest porgandit
1 suur sibul
2 muna
3 viilu Tosta täisterarösti või mingit muud sepikulaadset seemnetega saia
natuke vett
1 tl soola
sidrunipipart

rukkijahu
õli

Riivi keedupeet suurema riiviga, porgandid riivi peenema riiviga, tükelda sibulad ning pane kaussi koos hakklihaga. Löö kaussi kaks muna. Lisa saiaviiludele ainult nii palju vett, et sai saaks ühtlaselt niiskeks ning näpi see näppude vahel laiali ja lisa ülejäänud koostisosade hulka. Lisa maitseained.
Veereta kotletitainast käte vahel väikesed pallid ning suru need laiali ja kasta mõlemad pooled rukkijahuga üle. Praeu kotlete õlis keskmisel kuumusel mõlemalt poolt. Soovitan kaane all praadida.

Köömnetega sõir

Tegin ka siis üks kord selle sõira ära. Väga lihtne tegemine oli. Keerulisem oli otsida poest 5% kohupiima, mida ma kahjuks ei leidnudki. Tahtsin rasvasemat kohupiima, kuna siis tuleb sõir selline juustusem, aga mida pole, seda ei ole. Tegin siis 0,5% kohupiimaga ja olenemata sellest, tuli sõir päris mõnus.
Retsepti sain selle aasta märtsikuu Oma Maitsest. Kogustest nii palju, et tolle retsepti andmeil pidi tulema 350-400 grammi sõira, aga minul tuli 490 grammi :). Ja sealses retseptis oli kasutatud nii köömneid kui ka vürtsköömneid ning kuna mul neid teisi ei olnud, siis panin lihtsalt suurema koguse köömneid mille eelnevalt õrnalt röstisin.

1 liiter piima
500 g kohupiima
1 tl soola (panin roosat soola)
50 g võid
2 muna
1 tl köömneid
0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid

Kuumuta piim potis keemiseni. Sega kohupiim ühtlaseks ja lisa piimale. Kuumuta segu keskmisel kuumusel vadaku eraldumiseni. Vadak on kollakas läbipaistev vedelik, mis tekib kalgenduva kohupiimataolise massi vahele. Võta pott tulelt, kalla mass sõelale ning jäta umbes 30 minutiks nõrguma. Sulata pannil (tegin potis) või ja lisa sinna nõrgunud kohupiimamass. Sega läbi ning lisa lahtiklopitud munad, sool ja köömned. Kuumuta mõni minut, kuni mass kergelt pakseneb, kuid ära keeda. Kalla marliga vooderdatud kaussi ja jäta ööpäevaks külma nõrguma.
Järgmisel päeval keera kauss tagurpidi ja eemalda marli. Lõiks sõir viiludeks ning paku võileival, salatis või niisama suupistena. Sõira võid ka edukalt praadida või soojade võileibade valmistamiseks kasutada.

Brita kook

Tegin ka siis üks kord selle Brita koogi ära. Kuna ainult vahukoor on minu arust liiga läila, siis kasutasin täidises vanillikohupiimapasta ja vahukoore segu. Brita kook tundub olevat raske teha, aga teglikult ei ole seda üldse. Jäin tulemusega väga rahule.
Retsepti sain 2009. jaanuari Oma Maitse numbrist. Seale retsepti autoriks on Maru. Retsept on üleval ka siin. Muutsin retsepti natukene endale käepärasemaks.

Põhi:
125 g võid
1,5 dl suhkrut
3 munakollast
1,5 dl jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 dl piima
(0,5 sidruni riivitud koor)

Besee:
3 munavalget
väike näpuotsatäis soola
2 dl suhkrut
u 70 g mandlilaaste

Täidis:
300 g vanillimaitselist kohupiimapastat
2 dl vahukoort
3 tl suhkrut
natuke sidruni mahla
mustikaid või muid marju või kompottipuuvilju-marju

Hõõru toasoe või suhkruga. Lisa ükshaaval munakollased ning sõelu juurde jahu ja küpsetuspulbri segu ning (sidrunikoor). Vala hulka piim ja sega ühtlaseks.
Kalla segu ahjuplaadile (u 30*30) ja aja ühtlaselt laiali. Soovi korral võid tainast küpsetada kahes ümmarguses lahtikäivas koogivormis. Tainas on üsna kleepuv, seega on seda lihtsam märja käega laiali ajada.
Besee jaoks vahusta munavalged näpuotsatäie soolaga. Kui vaht on hele, lisa aeglaselt suhkur. Vahusta veel, kuni munavalgevaht on tugev ja kohev.
Määsri munavalgevaht taina peale, raputa peale mandlilaastud ja küpseta 175-180 kraadi juures senikaua kuni besee on pealt pruunikas ja põhi on läbi küpsenud.
Võta kook ahjust ja lase jahtuda.
Täidise jaoks vahusta vahukoor kolme teelusika suhkruga. Lisa juurde vanillikohupiimapasta, natuke sidruni mahla (kasutasin natuke seda sidruni mahla mis on poes müügil-kollane sidrunikujuline pudelike) ja sega ühtlaselt läbi.
Lõika jahtunud põhi kaheks. Ühe poole peale aseta täidis ja täidise peale pane nii palju mustikaid või muidu marju, kui tahtmist on. Lisa nüüd teine pool peale ja lase koogil mõnda aega külmikus maitsestuda ning lõika alles siis lahti.