Pole peaaegu juba sada aastat vist leiba ise küpsetanud. Lihtsalt ei ole olnud aega. Ja tänu ajapuudusele lasin ka oma juuretisel "ära surra". Nüüd üleeelmine nädal võtsin ennast kokku, tegin ise juuretise milles kasutasin vanaema küpsetatud leiba, rukkijahu ja sooja vett. Arvasin, et juuretisest asja ei saa, aga radiaatori alla toidukilega kaetud kausis valmis elujõuline juuretis. Neljapäeva õhtul küpsetasin kaks pätsi seemnesegu ja kaerahelvestega leiba, mis tulid välja väga head, ning pätsid kerkisid hästi. Poleks uskunud, et mul üle pika aja leivategu õnnestub ja just ise tehtud juuretisega, aga nii see õnneks oli. Ja need kaks pätsi leiba olid juba pühapäevaks otsas, mis sellest, et mind kodus ei olnud ja täiega isutas leiva järgi. Muideks selle leiva retsept pärineb minu tädilt kelle juures olles on mul põhiline söök juustuleib, sest see maitseb mulle lihtsalt liiga palju. Tädi ise ütleb küll, et seekord ei ole nii hea, aga minule on tema leib kogu aeg meeldinud. Niiet, aitäh tädi Karin :)!
Kindlasti võtan leivateo lähipäevil uuesti ette ning siis teen vast lihaleiba ja puuviljaleiba. Loodan, et mu juuretis ei vea mind alt ja edasised leivateod on sama edukad kui üle pika aja olev esimene.
Ahjaaa, leiva koorik läigib sellepärast, et peale küpsetamist on seda pealt määritud võiga ning see ei olnud jõudnud veel sisse tõmmata.
No comments:
Post a Comment