Rabarbri-kookosekook meie aia esimestest rabarberivartest

Ja ega need varred mingid pikad ei olnud, väiksed jupid, aga ikkagi täieõiguslik rabarber ja sellesse kooki passis hästi. Sellekoogi retsepti leidsin Nami-Namist, kus see jäi silma juba päris mitu nädalat tagasi, aga mida siis ei olnud, olid rabarbrid. Nüüd sai kook tehtud ja maitses mõnusalt. Tegin omalt poolt pisikesed muudatused põhjas ja vähendasin täidises natuke koguseid. Maitse on koogil mõnus, aga järgmine kord proovin kuidas see mekib õrnalt röstitud kookoshelvestega.

Põhi:
3 dl e. 180 g nisujahu (panin pool kogusest nisujahu ja teine pool panin purustatud kaerahelbeid)
2 sl suhkrut
noaotsatäis soola
100 g võid 1 muna

Täidis:
75 g võid (minu arust aitab täitsa 50 grammist)
2 dl e. 170 g suhkrut (panin 100 g)
1 tl vanillisuhkrut
250 g maitsestamata jogurtit või hapukoort (kasutasin maitsestamata jogurtit)
2 muna
100 g kookoshelbeid (panin 1,5 dl)
2 sl nisujahu

Vahele:
300 g rabarbrit (panin 200 g, sest aiamaa ei võimaldanud hetkel rohkem)

Põhja jaoks sega jahu, suhkur ja sool omavahel. Lisa või ja näpi purutaoliseks massiks. Löö hulka muna ja sega ühtlaseks. Keera tainas kilesse ja pane 30 minutiks jahedasse tahenema. Määri 24 cm lahtikäiv koogivorm võiga. Rulli tainas kergelt jahusel laual koogivormist 10 cm suuremaks kettaks, vooderda sellega vormi põhi ja servad.
Eelküpseta 200kraadises ahjus 10-15 minutit.
Valmista samal ajal täidis. Vahusta toasoe või, suhkur ja vanillisuhkur. Lisa jogurt või hapukoor, munad, kookoshelbed ja jahu. Lõika rabarbrid 1 cm juppideks ning kata nendega koogipõhi. Vala peale täidis ja küpseta 30-35 minutit 200kraadises ahjus, kuni kook on kuldpruun. 
Lase veidi jahtuda ja serveeri.

Naadipirukas vutimunadega

Nonii, kevad on õnnkes käes ja igasugune roheline kraam hakkab vaikselt oma nina mulla seest välja pistma. Praegu on just see õige hetk tarbida aednikele tülikat umbrohtu nagu seda on naat, sest naadi noored lehed on vitamiini C rikkad ja sobivad hästi salatiks või supi sisse. Samuti passib naat hästi igasugustesse küpsetistesse.
Mina sain naadipiruka jaoks inspiratsiooni Kahe õe blogist, kus oli toodud välja retsepti koostisained, aga valmistuskäigust ei olnud juttugi. Eks see tuli siis ise kuigagi ära teostada ja samuti lisasin oma pirukale täidisesse vutimune. Valmis pirukas maitses mõnusalt mahedalt. Isegi isale maitses, kuigi olin valmis selle piruka juba üksi ära sööma, nooo, ema ka oleks kaasa aidanud. Suur ime on see, et isegi vend maitses, sest me emaga ütlesime, et naadi maitset ei ole tundagi, ja mingi ime kombel ta piruka maitsmisega selles veenduski.

Tainas:
100 g võid
30 g presspärmi
1,5 spl suhkrut
pool tl soola
2 dl piima
3 dl nisujahu
3 dl täisteranisujahu

Täidis:
1 mugulsibul noori naadilehti
100 g riivjuustu
keedetud vutimune
natuke õli

Sulata võid nii, et see oleks selline paksem. Vedelda pärm suhkru ja soolaga, lisa hulka käesoe piim ja sinna hulka sega pool jahu kogusest. Lisa või ning ülejäänud jahu ja sõtku ühtlaseks, vaata, et tainas liiga kõva ei saa. Aseta sooja kohta rätikuga kaetult kerkima.
Täidise jaoks kala naadilehed üle kuuma veega ning loputa need hoolikalt puhtaks, pigista üleliigne vesi välja ja haki. Haki ka mugulsibul ja prae natukese õliga klaasjaks. Lisa hulka naadilehed ja kuumuta need korraks pannil läbi.
Rulli kerkinud tainas u 8 mm paksuseks, aseta peale naadi-sibulasegu, kaheksaks lõigatud vutimunad ja raputa üle riivjuustuga. Rulli kokku ja vormi endale meeldiva kujuga pirukas.
Küpseta umbes 190 kraadi juures 15-20 minutit.

Täidetud vutimunad

Kuna maavanaemal on vutid, siis leidud neid pisikesi kasulikke mune meie külmikus päris sageli. Kõige rohkem meeldib mulle vutimuna seest vedelana ja ausaltöeldes ei ole ma neid muud moodi tarbinudki. Okei, tegin küll täna täidetud mune, aga see ei ole ikka see. Tuleb ennast kätte võtta ja loodan, et postitan üsna varsti mõne roa, kus on üheks koostisosaks vutimuna.
Kuigi mune võib teha väga mitmel moel, otsustasin seekord kõige lihtsama kasuks. Kogused panin silma ja maitse järgi.

vutimune
majoneesi
natuke sinepit
vajadusel tsipake soola

Kaunistuseks:
hakitud värsket või sügavkülmutatud tilli

Keeda munad kõvaks. Koori, lõika pooleks ja urgitse munakollased välja. Hõõru munakollased läbi sõela, sega juurde majonees, sinep ja vajaduse tsipake soola ning sega ühtlaseks ja aseta segu kilekotti millel lõika üks nurk ära.
Täida munapoolikud munaseguga ja aseta natukeseks külma.
Enne söömist kaunista.

Hakkliha-banaanikotletid

Ühed mõnusad ja mitte just traditsioonilise koostisega kotletid, milles banaan annab huvitavat magusust ja karri ning must pipar lisavad vürtsi. Eriti hästi tulevad need maitsed esile jahtunud kotlettide puhul ning mulle maitsevadki need rohkem jahtunult koos omaküpsetatud leiva ning võiga.
Retsepti sain Nipiraamatu "Retseptiraamatust".

500 g hakkliha (soovitatavalt segahakkliha)
2 banaani
4 spl riivsaia
2 spl hapukoort
1 muna
1,5 tl soola
1 tl karrit
0,5 tl musta pipart

Peale:
seesamiseemneid

Koori banaanid ja suru kahvliga puruks. Pane hakkliha kaussi ning lisa kõik ülejäänud koostisained. Sega ühtlaseks massiks ja jäta umbes 10 minutiks külmikusse tahenema. Võta supilusikaga kotletitainast ning vormi märgade käte abil kotletid. Puista peale seesamiseemneid.
Küpseta 200 kraadi juures 20-30 minutit.

Kohupiimakook kaneeliga

Käisin täna isal tööl abis vannituba lõhkumas ning millegipärast tekkis hirmus kohupiimakoogi isu, nagu ma ei oleks seda kaua aega söönud :D. Kokku sai mingi kook ikkagi küpsetatud ning tulemuseks sain mõnusa kaneelimaitselise koogi.


Põhi:
u 250 g Digestive küpsiseid
u 75 g võid

Täidis:
3 muna
200 g kohupiima
1 tl vanillisuhkrut
1 tops 380 g TERE ROSINA KOHUPIIMAKREEMi 5,0%
(rosinaid)
(suhkrut)

Peale:
kaneeli
suhkrut

Purusta küpsised kausid, lisa sulatatud või, mudi näppude vahel ühtalseks ja suru 24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja.
Sega omavahel kõik täidise koostisosad. Kui on soovi, lisa täidisele natukene aega vees paisunud rosinaid, ja vajadusel lisa suhkrut. Vala täidis põhjale, riputa peale kaneeli ja suhkrut ning küpseta 185 kraadi juures umbes pool tundi.
Kõige paremini maitseb täielikult jahtununa.

Kohupiima-banaanikook

Hästi lihtne ja maitsev kook. Tegime Kadriga pühapäeval midagi taolist ning mõtlesin, et peaks kodus ka proovima. Sellel koogil puudub kindel retsept, kõiki koostisosi võib panna just nii palju kui soovi on ja kasutades erinevaid kohupiimasorte ja küpsiseid, saab iga kord hoopis erineva tulemuse.
Kirjutan siia ikkagi umbes sellised kogused, mida mina kasutasin.

Tegin koogi 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi.

Põhi:
u 300 g kaeraküpsiseid
u 50 grammi võid
soola

Täidis:
2 muna
0,75-1 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
400 g kohupiimapastat
200 g Riccota kohupiima
u 200 g hapukoort
3 banaani

Purusta küpsised kausis, lisa natuke soola ja sulatatud või. Sega läbi ja suru küpsetusvormi põhja (küpsetuspaberit ei ole vaja).
Täidise jaoks seda ained omavahel, lisa hulka viilutatud banaanid ja kalla põhja peale.
Küpseta 190 kraadi juures umbes pool tundi.
Serveeri jahtunult. Kõige paremini maitseb järgmisel päeval.

Üle pika aja sai jälle leiba tehtud

Pole peaaegu juba sada aastat vist leiba ise küpsetanud. Lihtsalt ei ole olnud aega. Ja tänu ajapuudusele lasin ka oma juuretisel "ära surra". Nüüd üleeelmine nädal võtsin ennast kokku, tegin ise juuretise milles kasutasin vanaema küpsetatud leiba, rukkijahu ja sooja vett. Arvasin, et juuretisest asja ei saa, aga radiaatori alla toidukilega kaetud kausis valmis elujõuline juuretis. Neljapäeva õhtul küpsetasin kaks pätsi seemnesegu ja kaerahelvestega leiba, mis tulid välja väga head, ning pätsid kerkisid hästi. Poleks uskunud, et mul üle pika aja leivategu õnnestub ja just ise tehtud juuretisega, aga nii see õnneks oli. Ja need kaks pätsi leiba olid juba pühapäevaks otsas, mis sellest, et mind kodus ei olnud ja täiega isutas leiva järgi. Muideks selle leiva retsept pärineb minu tädilt kelle juures olles on mul põhiline söök juustuleib, sest see maitseb mulle lihtsalt liiga palju. Tädi ise ütleb küll, et seekord ei ole nii hea, aga minule on tema leib kogu aeg meeldinud. Niiet, aitäh tädi Karin :)!
Kindlasti võtan leivateo lähipäevil uuesti ette ning siis teen vast lihaleiba ja puuviljaleiba. Loodan, et mu juuretis ei vea mind alt ja edasised leivateod on sama edukad kui üle pika aja olev esimene.

Ahjaaa, leiva koorik läigib sellepärast, et peale küpsetamist on seda pealt määritud võiga ning see ei olnud jõudnud veel sisse tõmmata.